Viimane täisnadal :))))

Minu viimane nädal sel aastal bookfieldil.. kas see saab tõesti olla tõsi?! Ebareaalne kui ruttu aeg läheb.. alles oli kolmapäev ja juba on pühapäev! Aega väga pole kuna viimase pühapäeva töötame ka, tuleb ikka viimast võtta. 😀Teen kiire kokkuvõtte ja kui keegi kunagi peaks india inimeste kohta nõu vajama, siis vōite minu poole pöörduda. Sel nädalal nägin neid nii palju, et Birgitti Pilvetist on saanud indialaste omaala proffessionaal. Nimelt sattusin linna, kus olid 85% indialased ja ülejäänud 15% kas asiaadid või mustlased. Paar valget ameeriklast eksis ka nende vahele ära. Panen kirja siis mõned veidrused mida üleüldiselt see nädal märkasin. 

Esiteks sain sel nädalal suve kôige kummalisema objectioni (vabanduse miks mitte osta). Nimelt tegin araabia naisele raamatu esitlust, teadlikult kohe küsisin enne et kas ta kodus olevale abikaasale ikka sobib kui ta raamatuid peaks tahtma. Ütles et muidugi muidugi tema ainult töötab ja tahab lastele head. Tegin siis rahulikult oma osa lōpuni, näitasin kōik hinnad ja makse võimalised ära, kōik meeldis.. ja siis  ta teatas et ei saa osta kuna peab oma TEISE abikaasaga ka rääkima.. ei osanud kohe midagi sellepeale öelda.  

Teiseks viivad usa vanemad oma lapsi autoga bussipeatusesse mis on 100 m kaugusel.. ja tegemist oli rikka naabruskonnaga, kus koik politseid ja abilised seisid iga nurga peal. Koolialgusega kaasnes üldse palju üllatusi. Kui alguses arvasin et nüüd hakkab palju müüku tulema ja asi läheb palju kergemaks, siis ma ei arvestanud sellega et kôik inimesed kes enne kodus olid (ôpetajad, lapsed, puhkusel olevad vanemad jm) on nüüd tööl. Ehk pole midagi ebatavalist kui päeval jooksed viis tundi ukselt uksele ja tunned et oled ainuke inimene siin maailmas. 

Teen kiire ülevaate mis erinevusi olen märganud erinevate rasside vahel: 

Hiinlased: 

• juba enne kella laskmist tunned uksetaga kummalist haisu, ilmselt kõik kes on raamatuid müünud voi hiinas käinud teavad mida ma sellega môtlen. 
• ei saa suurt midagi ing keelest aru
• sobralikud 

Indud 

• lasevad alati tuppa
• 98% toenäosusega ei osta, kuigi sain viimasel hetkel eraldi faili kus on juhised kuidas on natuke tõenäolisem india inimesele müüa 😀
• lohnab hasti, mom kodus, isad it, uli korras , kaunistused ouess ustel, annavad snakke kaasa, platud alati uksetaga, alati on keegi kodus (pre approach saab) , ei pea muretsema et ei saa vetsu xd, 
• Koik kasutavad simensit, no apple
• Kui naabruses on mitu indialast siis nad koik tunnevad omavahel. Ehk kui uks saab hinna teada ja arvab et see kallis, siis teiste indialaste juurde sisse saamine läheb keeruliseks. Isegi teises naabruses elavad indialased teavad seda enne kui ma sinna jõuan. 

Valged rikkad ameeriklased/ ehtsad ameeriklased:

• terve ukseesine on ameerika lippe ja kaunistusi täis (ameerikaliiu värvides) 
• Valge ameerika tuupiline ema on minu jaoks kõige hullem variant keda uksel kohata 😅 
• Enamik ei lase sul isegi esimest lauset lõpetada kui juba ukse kinni virutavad
• Kui sisse onnestub saada on suur tōenäosus et ostavad 
• Majad mida nainud olen on kas äärmiselt korras voi nii sassis et ei leia oma 1 aastast last ka selle hunniku seest ülesse. 
• Koigil on apple
• Lemmikkoht on amazon

L ameriklased 

• mu lemmikinimesed, alati nii avatud ja soojad. 
• Kui toode meeldib, ostavad kergesti
• Alati on toas hea soogi lôhn
• Töö alti kas : construction voi engineer
• Kui naen uksel lôuna ameerika lippu, lahevad mu jooksusammud kordades kiiremaks ja tuju paremaks 😀

Mustad:

• suured läikivad ilukilbid
• Palju kulda, kas siis suus vôi mujal
• Vaese mustaga on natuke keeruline äri ajada.
• Parim naer

Siin saaks veel eraldi vôrdluse teha valgetest rikastest ja vaestest ameeriklastest. Vaesed on enamasti sôbralikud, ostavad ilma ühegi objectionita ja siis tihti sealt raha hiljem kätte ei saa. 😀aga on ka erandeid! Ma kirjutan lihtsalt aeda mida ma siin oma turfis 90% ajast näen. Üleüldiselt oli lahe nädal. Augusti temperatuur ulatub kuskile 40 kraadini, mis kohati oli natuke liiga palav aga ei ole hullu. Parem kui kûlm. Töòtasin jälle rikkaid ja sain veekord kinnitust et vaestes on müüa palju lihtsam. Rikkad on nii teadlikud kôikideat hindadest ja nende lapsed on enamasti viielised ja mingi door to door salesmanilt

Ostmine läheb nende ego pihta. Kui vaesele ütled hinna siis ta on vaimustunud et nii hea diil. Saab mitu makset teha ja puha. Kui rikkale valgele seda ütled, siis ta votab amazoni lahti na naitab kui palju ta sealt odavamalt saaks. Ilmselt pean valgele rikkale kuidagi teistmoodi lähenema hakkama. Pean sele välja uurina kuidas. 😀

Nädala kōige veidram sitdown oli ühe norrast pärit emaga, kellel oli laste isaga virtuaalsuhe. Ehk siis isa ei elanud seal 80% ajast vaid vaatas neid läbi kaamera. Otseselt aru ei saanudki miks see nii oli, tahtsid suhet vist erksana hoida. Welcome to 2019. 

Nadala huvitavam sitdown oli kindlasti kolmap ohtul. Kell oli 2100 ei osanud kuskil enam koputada kuna gated alades kutsutakse ment kui ma seal nii hilja koputan. Uhtegi luba mul ka pole seega ei tasu riskida. Laksin siis vaesemasse turffi kus polnud kainud, koputasin suvalisele uksele mille avas lilliputist ema. Nende terve kodu oli nagu väike päkapiku maja. Ma pole enam ammu ennast nii suurena tundnud, hoidsin pead et seda lakke ära ei lööks. 😀  istusime siis seal kell 21:30, kuulasin nende pere lugusid, näitasin raamatuid ja kuulasin kodukooli kohta. :) 

11 nädal

Uskumatu mõelda aga jälle üks nädal läbi. See kuidas selle tööga aeg lendan on ebareaalne... mul pole vist kordagi päeval olnud tunnet et aeg veniks.

See nädal läksin tagasi enda rikkurite juurde. Erinevus on niiii selgelt märgatav. Rikkuritega pn hea kerge simple yes or sinple no (tahavad voi ei taha), nad tahavad asjaga kiirelt ühele poole saada, analûüsivad ja mõtlevad iga ostu põhjalikilt läbi. Müüa on seal tunduvalt raakem, inimestel kiire ja keegi ei taha usaldada ukselt uksele müüaid. Samas kui leiad selle ühe toreda kes sinuga maha istub ja tootest huvitatud on, ei pea muretsema et hiljem raha ei saa. Kirjutavad tseki kohe ja asi korras. Samal ajal vaestes on hea koht kus enda enesekindlust kasvatada. Inimesed on sõbralikud, nad ei ole teadlikud muudest toodetest, ükskoik mis sa neile kokku jahud nad usuvad. Vaesed vanemad on enamasti kehva haridusega ja enamik saavad aru kui oluline see on ega taha oma lastele sama. Teeb jälle müügi kergemaks. Samal ajal rikkurid on kōik viis korda ülikoolis käinud, lapsed puhta viielises ja privaatkoolides kus neile kõik head materjalid kätte jagatakse ulme summa eest.Arusaadav et vanemad ei taha siis mōnda suvalist bookgirli kuulata. Ehk siis nipp on see et vôimalisel tuleb päeval töötada nii vaest kui ka rikast ala. ehk siis kui enesekindlus kōikuma hakkab, vōta oma bookbag ja mapp ning tööta mõni tund vaest turffi. Sealt leiad kindlasti ühe ostja, kes ilmselt hiljem sulle ei maksa, aga vähemalt saad enesekindluse tagasi, et oskad endiselt müüa. 😀Neljapäev nägi mul täpselt selline välja. Töötasin neljandat päeva oma miljonäre, jalad surisesid all kuna autost maja ukseni on u pool kilomeetrit sprinti ja enamasti uksele keegi ei tule (nad ju tootavad). Näiteks nägin kahe tunni jooksul kolme inimest :) ja koputasin kuskil 30 ust. Kõik kolm kes avasid ütlesid midagi sellist, mispanevad sind kôige kasutuma inimesena tundma. Tegin siis nii nagu enne kirjutasin ja läksin korraks vaesemasse turffi. Kohe esimese koputusega võeti suure naeratusega vastu ja ilma väiksemagi probleemita sain maha istuda. Isa rääkis 15 minutit kui kōva mees ta on ja kuidas tal on oma business ja mis kõik veel. Raha pole tema jaoks kunagi probleem, lapse haridus on talle vaga oluline kuna ta ise polnud isegi gümnaasiumit lõpetanud, raamatutest oli nii vaimustunud ja hind oli talle super odav. Kui makseid hakkasime sisse panema selgus et suurest rahahunnikust ei olegi midagi alles, isegi 10$ ei saa täna maksta. Panime siis esimese makse järgmiseks reedeks kui suur rahahunnik taevast alla sajab :):) kui see mingi imeläbi ka minuni jõuab viin talle suve lõpus tordi.. ühesõnaga kaks tundi vaestes töötamist ja olin enesekindlusega laetud. Läksin rikkuritesse tagasi, inimesed olid kodus, sain 10 inimesega maha istuda ja kaks neist ostsid. 😀

Mõned huvitavad faktid ka:

• kui eestis keegi tunneb halvasti et kool algab liiga vara, siis äkki lohutab mōte, et usas algab veel varem. Esimene kelluke heliseb 6:30 :) michiganis algas 7:25 ma mäletan, juba see tundus mulle vara. 
• Kui eestis on meil üks “no parking” silt siis usakad panevad need ilma liialdamata iga 3m tagant :):) proovin varsti pilti teha sellest naljast. 
• Mu lemmikpered on need kes uksel ütlevad et neil pole lapsi ja siis minut hiljem jookseb väike ōnneliku näoga inimene ja karjub “emme emme kes see on”. Vähemalt on laps vaimustunud et keegi euroopast talle külla sōitis. 
• Või siis pered kes kutsuvad sind tagasi, lubavad sisse lasta ja kui õhtul uksele koputad kuuled kuidas ema lapsele vihaselt sosistab et ta tasa oleks muidu bookgirl saab aru et nad on kodus. Kōik tuled on kustus, rulood all ja ilmselt kükutavad kuskil laua all. Kui hiljem autoga mööda sõidad näed kuidas tuled jälle pōlevad ja tantsja trall käib edasi. Kohe täitsa eriline tunne tekib et minu pärast keegi niipalju vaeva näeb :):) või siis väga tihti toimub emadel “äkiline haigestumune” ja nad ei saa uksele tulla vaid saadavad. 
• Minu vaieldamatuks lemmikuks on saanud Buerto Rico või lõuna ameerika inimesed. Kui ukse avab mõni lõunamaise välimusega inimene, läheb naeratus automaatselt viis korda suuremaks. Tead et ainuke negatiivne tagasiside mis saada võid on tagasihoidlik vabandav ei. Samalajal kui mõni valge ameeriklane karjub sulle et “get off to my property” ehk “kao mu valdusest ara” ja on veendunud et sa oled euroopast kohale tulnud lapseröövel. AGA alati on erandeid, see oli väga äärmusteas hetkel. 😀
• Kui ukse avab india pere ja tahad enda sisemist isiksust kasvatada ja voibolla närvivapustuse saada siis istu nendega maha. Nad lasevad sind kindlasti sisse. Aga ära ole üllatunud kui indialane on tootest äärmiselt vaimustunud, toote esitluse ajal ainult noogutab ja kiidab ja proovib kõigest väest enda lobasuud kinni hoida. Kui oled lõpetanud ja hinna ūtles laseb ta kraanid valla ja hakkab jahuma. Ta võib sulle kümneid ja kümneid minuteid rääkida kuidas tal vaja uurida ja kaaluda. Kui asju kokku hakkad panema tekivad neil vist midagi süümepiinade laadset ja hakkavad veeeeeel rohkem rääkima ja vabandama ja lubavad sulle KINDLASTI homme kirjutada. Kui uksest välja lõpuks saad tunned nagu oleksid just kaks maratoni läbi jooksnud, kas pole mitte tore character building prep? :):)  nende pluss on jällegist see, et kui keegi sind sisse ei lase miljonärides siis indialane ikka laseb ja teeb vähemalt näo et tahab sind kuulata. 

Ja üks fun fact: mind pole vist mitte kunagi üks puder ja kreekajogurt nii õnnelikuks teinud kui siin bookfieldil. Peale kaks kuud taco belli voi mcdonaldsit suua, tundub see IMELINE. 

Ma vist hakkan lōpuks 100% aru saama, et igal olukorral igal kohal igal hetkel on alati palju plusse, ükskoik kui halb see ka ei tunduks. Sellepärast mulle see raamatumüügi töö meeldib. Paneb kōike nii palju rohkem väärtustama. 

Week 10 - rikas ja vaene turf

See nädal on olnud äärmiselt põnev ja silmaringi avardavam. Esmaspäeval veel töötasin oma rikkurite ala ja pani ikka imestama kuidas usakad väljapoole elavad. Maja näeb välja nagu häärber kuid kui sisse astub avaneb üsna masendav vaatepilt. Mööblit otseselt pole ning inimene elab vōlgades ja pole raha et iawgi süüa normaalselt osta.  Teisipäeval käisin Marthenit followmas. Tahtsin veel enne koju tulekut näha kuidas peofid müûvad. Sain palju kasulikke nippe juurde. :) 

Alates kolmapäevast töötasin Stanfordis väga vaest turfi. Olin terve suve selliseid alasid vältinud, kuna mul oli mingi kinnisidee et neil pole nagunii raha ja kes seal ikka ostab. Aga mu suureks üllatuseks pole asi üldse nii hull ja kogesin ühte kōige pōnevamat nädalat bookfieldil. Uskumatu kuidas inimesed elavad. Nägin ühe homeschooli pere, kes alguses ei tahtnud mind kohe ûldse sisse lasta. Pärast sain aru miks, neil oli terve kodu paksult kola täis ja pōrand oli kaetud toidujäänustega. Esimest korda ei hakanud isegi küsima kas peaksin oma jalanoud ära vōtma(usakad käivad toas jalanōudega). 

Lisaks sellele nägin niii palju erinevaid inimesi ja lõpuks ometi sain ka mexide (mehhiko inimesed) ala töötada. Nad on no niiii toredad! Vahet pole kas lähed kell 8 hommikul voi 9:30 ohtul, ikka tuleb laialt naeratav pereisa uksele ja kutsub sisse, kus elurõõmus pereema süüa valmistab. Pluss erineval asiaadi peredest on nende kodud alati oivalist söögilōhna täis. 🥰

Mexide vahel elab ka palju mustanahalisi, kellel on rida kuldhambaid suus ja haridust ilmselt kuue klassi jagu. Samas on imetlusväärne kui väga nad oma laste haridusest selleparast hoolivad ega taha neile samasugust tulevikku. Istusin ühe vaeae üksikemaga, kelle vanem poeg oli otseselt öeldes aiataha läinud ja noorem kes liikus samas suunas kuid oli veel natuke motiveeritud ōppima. Ema ostis ilma suuremate vastuväideteta talle raamatud, peasi et pojal parem tulevik tuleks. 

Kui üleüldiselt rikast ja vaest turfi vōrrelda, saab kohe aru miks ühel on rohkem raha kui teisel. Kui rikkad mõtlevad ja kaalucad pikalt enne ostmist ning enamasti tahavad rohkem uurida enne kui ostavad, siis vaesed enamasti ostavad ilma pikemalt kaalumata ja teevad koike emotsiooni pealt. Selliseid kliente on muidugi tore leida, kuid ilmselt kui emotsioon üle läheb ja nad avastavad et need summad käivad ülejōu, tekib nendega palju probleeme. Sellepärast eelistan pigem rikaste alasid töötata. Saab vähemalt kindel olla, et maksed tulevad läbi. :D Teine asi mida olen märganud, et mida vaesem pere seda rohkem träni neil on. Rikastel on kōik puhas ja korras ja ära paigutatud, vaestel on sōna otseses mōttes koik kohad mingit mottetut kola täis. Huvitav on ka see, et kui rikaste alas on alati terved pered siis vaeste juurest leiab ikka igasuguseid. Palju lesbisid, geipaare, mehi kes on end naiseks teinud ja palju üksikuid noori emasid. Palju suitsuhaisu ja hambutuid. Pluss kui rikastele maksegraafikut näidata siis nad hakkavad kalkuleerima kui palju tükihind on siis vaestel läheb nägu särama, et oh kui hea diil! 

Ühesõnaga väga huvitav on!😀

PS! Üks vihane mom utles mulle reedel et enne ōpi inglise keel ära ja siis tule tagasi hahah 😂

9 week

Ma vahest ikka mõtlen kuidas mul elus vedanud on. Mul on maailmaparim pere, sõbrad, kodu, elu.. ma tõesti ei oskaks midagi välja tuua mis mul elust puudu oleks. Eriti saan kinnitust seda siin, kui nàen päevast päeva mingeid napakaid, kes panevad mind mõtlema kas neid on tõesti aju asemel käbi peas vm.. või siis ei ole asi nii hull ja nad lihtsalt màngivad lolli. 😀 uskumatu on vaadata peresid, kelle 10 Aastane laps hakkab täiest kõrist nutma ja röökima kui temalt ipad minutiks àra võetakse, et ta mu raamatuid vaataks. Selliste perede juures pole mõtet kaua olla.. 😀

See nädal oli nii kiire et ei jõudnudki blogi varem kirjutada. Kõik on ikka samamoodi, ärkame 6:29, jookseme pesema, 5minutiga uksest välja sööma (hetkel käime mcdonaldsis, teate kull mida ma sellest kohast arvan..) ja siis 7:45 ajal alustan tööd. Selle töö teeb lahedaks see et iga päev kohtad niiii palju kahtlaseid ja huvitavaid inimesi. Näiteks oli minu ühe päeva viimane sitdown ühe perega, keus pereisal oli mini van ja see oli täis tarantleid, madusid ja kõige tipuks tõmbas veel alligaatori KOTIST välja!? Misasjad need usakad on .. 😃 eurooplasi olen ka kohanud, kui rootsalse otsa sattusin oli kohe eriti tore ja kodune tunne. :D üldse on nii naljakas kuidas siin hakkad pisiasju elus hindama. Näiteks istusin ühe emaga maha kes samal ajal tegi perele õhtusööki. Selline igatsus tuli kodus kokkamise järgi ja normaalse söögi söömise. Vøi kui mõni pere läheb disneylandi voi randa perega aega veetma, hakkad kohe automaatselt pereg veedetud aega rohkem hindama. Olgu selleks kasvoi hommikul piimatee joomine..😀

See nädal oli ülediselt huvitav. NÄgin nii palju veidraid inimesi, loomi ja kuulain huvitavaid lugusid. Istusin ühe perega kus isa nii tahtis raamatuid aga mustanahaline kuldhammastega fitnesstreenerist ema ei tahtnud midagi kuulda ja saatis mu ara. Laupäeva õhtul isa saatis mulle facebooki sõnumi et tuleksin uhe restorani parklasse, kus ta salaja minult lasteraamatud ostis. Et naine ei näeks.. 😂 ja siis istusin hiinaperega maha ja uurisin peretütrelt mis in tema unistuste koht kuhu ta minna tahaks. Ootasin et vastab midagi euroopast voi austraalia voi moni kariibisaar.. aga ei.. ta unistuste koht on South Carolina. Vaga huvitav. 😀 aiis kohtasin 13 aastast tüdrukut kes oskas ainult arvutsi kirjutada, tähtedest ei teadnud midagi. Neid pole ju vaja. Pluss kõigetipuks nägin suurt karu majade vahel õhtul jooksmas. 😀

8 nädal

 See nädal on olnud nii tore ja silmaringiavardav. Olen näinud puruvaeseid, pururikkaid, hulle koeri, röökivaid lapsi ning samuti äärmiselt meeldivaid ja intelligentseis lapsi ja perekondi, kelle moodi tahaks ise kunagi olla. Puutusin isegi usa politseiga kokku.. soitsin 45alal 65ga. Ainuke asi mis politsei mulle ütles, oli et palun sõida ettevaatlikult

Ja be safe. Milline vahe eesti politseiga vorreldes. 😀

Kui iga päev nii palju peresid näha, saab kohe aru miks mõni pere elab kuskil lagunevas uberikus ja teine ilusas koduses majas. Täna näiteks istusin maha ühe emaga, kelle terve kodu oli igast walmarti 1$ träni täis, liikumiseks polnud ruumigi ning raamatuid ta kahjuks osta ei saanud kuna oli just 1800$ basseini aeda ostnud. Teisel oli applewatch käe peal

Ja kõige uuem iphone käes aga lapsele raamatute oatmiseks raha polnud. Prioriteedid.. jõukamad pered alati kaaluvad kõik ostud läbi ning saavad aru, et need raamatud tõesti aitavad nende lapsi tulevikus. 

Täna oli nii huvitav seik ka. Koputasin kaks tundi järjest tühjadele ustele või siis inimesed seal sees teeskleaid et neid ei ole. Motivatsioon oli juba päris ära vajumas aga seisma ei tohi jääda. Õnneks ei jäänud. Sest 10 ust hiljem avas ukse üks rõõmus vanaema kes kisas üle terve tänava “do u remember me??” (Kas sa maletad mind). Mul polnud õrnaaimugi kes ta oli.. kamandas oma abikaasa uksele ja rääkis et ma olengi see suure kotiga tüdruk, kes vihmaga ikka edasi tootab. Ma olin nimelt nende ukse taga käinud paar päeva tagasi teises linnas ja nuud nad olid oma poja kodus ja hoidsid lapselapsi. 😀kutsusid mind kohe sisse ja vanaisal oli mulle kohe miljon küsimust. Lapselapsed jooksid laua ümber ja olid raamatutest vaimustunud. Lõpuks ostsidki neile ühe seti raamatuid. 😀kui tore. Ja kus on sinna tuleb juurde. Hakksin rohkem inimesi nägema ja päev lõppes suurepäraselt. Ehk “always go to the next door” 😀. 

Laupäev oli imeline. Teadain kuhu minna, nägin palju emasid ja nagu ikka, kuskil on ikka see buyier mom. Leidsin nad üles. Kohtasin niiiii armast pere. Ema oli nii vaimustunud raamatutest, mõtlesin et ostab kõik ara, aga nagu ikka tuli husband objection ehk “ma pean oma abikaasaga raakima” . Uritasin kuidas üritasin, ümber veebda ei suutnud. Nagu ikka ütles et tule õhtul tagasi. 99% kordadest ei avata enam ust. Otsustasin ikkagi proovida ja oh imet, sain sisse. Isa tuli alla, tegin kiire demo ja ainuke asi mis ta teada tahtis oli kas ta naine ikka tahab neid? Naine utles tagasihoidlikult jah ning asi oli otsustatud. Mees maksis koik korraga ära. Selliseid asju juhtub harva aga need teevad nii ōnnelikuks. :) hommikul oli ka naljakas, nägin ühte mehhiklast, motlesin et lahen raagin juttu kuna lapsevanker oli ukse ees.  Hakkas kohe raakima et ei taha midagi ja utles et koik need raamatud on vales hispaania keeles. Vaidlesin vastu ja näitasin talle meie imelist raamatut. Hakkas lappama ja vigu otsima. Ei leidnud. Sekundiga oli asi otsustatud ja raamatud ostetud. 😀sellised müügid teevad tuju heaks. :D ja kokkuvoteks tegin oma suve parima nadala, müüsin üle 300 ühiku esimest korda. :) 

Vaesed ja rikkad ja kummalised

Esmaspäev oli üks väga kummaline päev, nii palju juhtus et tekkis tunne nagu see päev kestis kolm päeva (aga aeg läks ruttu). Sain täiesti uue piirkonna kus töötada ning juba hommikul tunnetasin et see tuleb üks hea ala. Esimene inimene kelle otsa sattusin oli kohaliku kooli direktor. See on nimi, mille kasutamune aitab igale poole sisse saada. 😀 alistasin vaesemast piirkonnast ja hiljem läksin rikkamasse edasi. Nii palju erinevaid peremudeleid. Nagin uhte meeletult armast vanaema ja vanaisa.. neil oli nii hea piruka lõhn toas et ma olekski võibud sinna jaada. Nad olid abielus olnud 48 aastat ja ikka ni õnnelikud! :) muidugi enne ära minekut hakkas vanaisa mulle jumalast raakima ja lōpuks tekkid päris ahastav tunne kuna ta oli ilma pausideta juba 35 min raakinud. 45 min hiljem sain minema sealt.. 😅 siis nägin pere kus ema oli täiesti aines, suurt midagi aru ei saanud. Läksin parem rikamasse piirkonda edasi. Sattusin ni paljude toredate perede juurde, üks paar ei saanudki aru et ma oled eestist mitte venemaalt, isegi kui olin neli korda neid parandanud.. vähemalt ostsid selle pärast etnad olid suured venemaa fännid. Näitasid oma viie aastasele pojale lausa kus venemaa asub.

Õhtul kohtasin ühte armast õpetajat, ostis lasteraamatud endale ja enne ära minekut tuli ta abikaasa tagatoast välja (ta oli haige vms) ja vaatas mind sellise pilguga et judinad käisid läbi. Midagi oli temas väga hirmsat. Kui naabrite ukse taga seisin kuulsin kuidas mees röökis ja asjad lendasid..😰 mõned tunnid hiljem peatas üks sama hirmuäratav aga noorem kutt mind kinni ja saatis mu nende juurde tagasi et raamatud tagastada. See vaene naine oli nii kurva näoga.. lähen viin oma vana sample booki talle. Õhtu lõpuks olid üles signinud neli inimest, minu rekord, panime jiba viienda ema paymentid ka sisse aga siis selgus et kaardil pole raha.. nagu ikka. Üksikema, isa oli narkar, emal oli väike poeg ja ise ta töödas 7x nädalas öösel circkle K. Ma ei vingu enam kunagi oma töö üle.. lgatahes liikusin siis edasi viimaste uste juurde ja eelviimase pere koer sai nende karjuvate laste parast paanikahoo ja hammustas mind jalast 😂. Midagi hullu ei juhtunud , selliseid aaju tuleb ikka ette, vähemalt palusid mul järgmine hommik tagasi tulla ja ostsid terve skwidsi seti ilma ühegi vastuväiteta haha 😀 kummaline et nii normaalne pere sellisesse kohta elama sattus. Neid sõna otsesesmõttes ümbritsevad narkomanid. Koputasin ühele uksele, mille avas ema beebiga, endal silmad täiesti pahupidi ja vänge suitsukanepisolgi haisu segu lendas näkku. Üks tore vanaema hoiatas veel, et ma teatud tänavatele ei läheks. Rikaste rajoonis kohtan jälle omamoodi peresid. Näiteks täna istusin ühe lesbipaariga, kellel oli adopteeritud tütar. Aga nad kutsusid teda Mikaeliks ja ütlesid takohta “he” ehk maitea kas nad tahtsid teda poisiks muuta voi midagi.. kuna ta oli kindlasti tüdruk.. jooksis paljalt seal ringi. Väga kummaline. Kohtasin ka palju Araabia emasid, kes mulle hunnikute viisi küpsiseid ja muud sööki kaasa pakivad. Üks pakkus mustateed piimaga, mis tekitas eriti koduse tunde :)))