11 nädal

Uskumatu mõelda aga jälle üks nädal läbi. See kuidas selle tööga aeg lendan on ebareaalne... mul pole vist kordagi päeval olnud tunnet et aeg veniks.

See nädal läksin tagasi enda rikkurite juurde. Erinevus on niiii selgelt märgatav. Rikkuritega pn hea kerge simple yes or sinple no (tahavad voi ei taha), nad tahavad asjaga kiirelt ühele poole saada, analûüsivad ja mõtlevad iga ostu põhjalikilt läbi. Müüa on seal tunduvalt raakem, inimestel kiire ja keegi ei taha usaldada ukselt uksele müüaid. Samas kui leiad selle ühe toreda kes sinuga maha istub ja tootest huvitatud on, ei pea muretsema et hiljem raha ei saa. Kirjutavad tseki kohe ja asi korras. Samal ajal vaestes on hea koht kus enda enesekindlust kasvatada. Inimesed on sõbralikud, nad ei ole teadlikud muudest toodetest, ükskoik mis sa neile kokku jahud nad usuvad. Vaesed vanemad on enamasti kehva haridusega ja enamik saavad aru kui oluline see on ega taha oma lastele sama. Teeb jälle müügi kergemaks. Samal ajal rikkurid on kōik viis korda ülikoolis käinud, lapsed puhta viielises ja privaatkoolides kus neile kõik head materjalid kätte jagatakse ulme summa eest.Arusaadav et vanemad ei taha siis mōnda suvalist bookgirli kuulata. Ehk siis nipp on see et vôimalisel tuleb päeval töötada nii vaest kui ka rikast ala. ehk siis kui enesekindlus kōikuma hakkab, vōta oma bookbag ja mapp ning tööta mõni tund vaest turffi. Sealt leiad kindlasti ühe ostja, kes ilmselt hiljem sulle ei maksa, aga vähemalt saad enesekindluse tagasi, et oskad endiselt müüa. 😀Neljapäev nägi mul täpselt selline välja. Töötasin neljandat päeva oma miljonäre, jalad surisesid all kuna autost maja ukseni on u pool kilomeetrit sprinti ja enamasti uksele keegi ei tule (nad ju tootavad). Näiteks nägin kahe tunni jooksul kolme inimest :) ja koputasin kuskil 30 ust. Kõik kolm kes avasid ütlesid midagi sellist, mispanevad sind kôige kasutuma inimesena tundma. Tegin siis nii nagu enne kirjutasin ja läksin korraks vaesemasse turffi. Kohe esimese koputusega võeti suure naeratusega vastu ja ilma väiksemagi probleemita sain maha istuda. Isa rääkis 15 minutit kui kōva mees ta on ja kuidas tal on oma business ja mis kõik veel. Raha pole tema jaoks kunagi probleem, lapse haridus on talle vaga oluline kuna ta ise polnud isegi gümnaasiumit lõpetanud, raamatutest oli nii vaimustunud ja hind oli talle super odav. Kui makseid hakkasime sisse panema selgus et suurest rahahunnikust ei olegi midagi alles, isegi 10$ ei saa täna maksta. Panime siis esimese makse järgmiseks reedeks kui suur rahahunnik taevast alla sajab :):) kui see mingi imeläbi ka minuni jõuab viin talle suve lõpus tordi.. ühesõnaga kaks tundi vaestes töötamist ja olin enesekindlusega laetud. Läksin rikkuritesse tagasi, inimesed olid kodus, sain 10 inimesega maha istuda ja kaks neist ostsid. 😀

Mõned huvitavad faktid ka:

• kui eestis keegi tunneb halvasti et kool algab liiga vara, siis äkki lohutab mōte, et usas algab veel varem. Esimene kelluke heliseb 6:30 :) michiganis algas 7:25 ma mäletan, juba see tundus mulle vara. 
• Kui eestis on meil üks “no parking” silt siis usakad panevad need ilma liialdamata iga 3m tagant :):) proovin varsti pilti teha sellest naljast. 
• Mu lemmikpered on need kes uksel ütlevad et neil pole lapsi ja siis minut hiljem jookseb väike ōnneliku näoga inimene ja karjub “emme emme kes see on”. Vähemalt on laps vaimustunud et keegi euroopast talle külla sōitis. 
• Või siis pered kes kutsuvad sind tagasi, lubavad sisse lasta ja kui õhtul uksele koputad kuuled kuidas ema lapsele vihaselt sosistab et ta tasa oleks muidu bookgirl saab aru et nad on kodus. Kōik tuled on kustus, rulood all ja ilmselt kükutavad kuskil laua all. Kui hiljem autoga mööda sõidad näed kuidas tuled jälle pōlevad ja tantsja trall käib edasi. Kohe täitsa eriline tunne tekib et minu pärast keegi niipalju vaeva näeb :):) või siis väga tihti toimub emadel “äkiline haigestumune” ja nad ei saa uksele tulla vaid saadavad. 
• Minu vaieldamatuks lemmikuks on saanud Buerto Rico või lõuna ameerika inimesed. Kui ukse avab mõni lõunamaise välimusega inimene, läheb naeratus automaatselt viis korda suuremaks. Tead et ainuke negatiivne tagasiside mis saada võid on tagasihoidlik vabandav ei. Samalajal kui mõni valge ameeriklane karjub sulle et “get off to my property” ehk “kao mu valdusest ara” ja on veendunud et sa oled euroopast kohale tulnud lapseröövel. AGA alati on erandeid, see oli väga äärmusteas hetkel. 😀
• Kui ukse avab india pere ja tahad enda sisemist isiksust kasvatada ja voibolla närvivapustuse saada siis istu nendega maha. Nad lasevad sind kindlasti sisse. Aga ära ole üllatunud kui indialane on tootest äärmiselt vaimustunud, toote esitluse ajal ainult noogutab ja kiidab ja proovib kõigest väest enda lobasuud kinni hoida. Kui oled lõpetanud ja hinna ūtles laseb ta kraanid valla ja hakkab jahuma. Ta võib sulle kümneid ja kümneid minuteid rääkida kuidas tal vaja uurida ja kaaluda. Kui asju kokku hakkad panema tekivad neil vist midagi süümepiinade laadset ja hakkavad veeeeeel rohkem rääkima ja vabandama ja lubavad sulle KINDLASTI homme kirjutada. Kui uksest välja lõpuks saad tunned nagu oleksid just kaks maratoni läbi jooksnud, kas pole mitte tore character building prep? :):)  nende pluss on jällegist see, et kui keegi sind sisse ei lase miljonärides siis indialane ikka laseb ja teeb vähemalt näo et tahab sind kuulata. 

Ja üks fun fact: mind pole vist mitte kunagi üks puder ja kreekajogurt nii õnnelikuks teinud kui siin bookfieldil. Peale kaks kuud taco belli voi mcdonaldsit suua, tundub see IMELINE. 

Ma vist hakkan lōpuks 100% aru saama, et igal olukorral igal kohal igal hetkel on alati palju plusse, ükskoik kui halb see ka ei tunduks. Sellepärast mulle see raamatumüügi töö meeldib. Paneb kōike nii palju rohkem väärtustama.