teisipäev, 29. jaanuar 2019

Müügi kõne

Saabus kauaoodatu päev, mil Marthen saatis mulle 2018 aasta müügikõned! Olen talle sellega juba kuid närvidele käinud, nüüd siis saan aru miks ta varem neid ei võinud saata - need ei olnud veel valmis. Teadsin, et mu kursavend on juba ammu kätte saanud ning kõik sissejuhatuse kõned pähe õppinud. Nüüd on omaette küsimus, kas ta peab kõike nullist alustama või jääbki vanade kõnede juurde. 
Hetkel kogu materjali ilmselt ei saanud, kuna minu käes on vaid 14 lehte. Kokku pidi neid olema 24 kanti. Enne materjali nägemist kartsin küll, te kuidas ma peaks kogu selle materjali oma elustiili juures pähe saama. Nüüd kui olen rahulikult need läbi lugenud, saan aru, et tekst on äärmisel loogiline. Näiteks sissejuhatavad tekstid olen juba enam-vähem suutnud pähe õppida, kuid ei luba endal enne edasi minna, kui unepealt suudan neid laitmatult ette kanda. Esimest korda suudan endale teadvustada, et sellist asja ei tasu rapsides õppida. 
Martheni antud raamatud on ka äärmiselt motiveerivad. Lugemise tempo just silmapaistev ei ole (proovin iga päev kasvõi 10 minutit lugeda), kuid vabanduseks võin tuua enda ebanormaalse ajagraafiku. Loodan, et suvel annab see motivatsiooni juurde, kui mõtlen tagasi Eestis töötatud päevadele. Kui seal pingutan ja annan endast maksimumi, siis ehk ei pea enam kell 3 öösel külmaga Rohujuurde uhama ning peale seal veedetud 10-11 tundi veel edasi Sportlandi sõitma. Sportlandis on küll tore, kuid peale Rohujuurt eelistan need lisa 6 töötundi kodus veeta. Selle jutu peale lähen asun parem müügikõnesid õppima. :) 

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Algus

Üle nelja aasta olen ennast taas blogi postitust kirjutamas leidnud. Seekord olen oma sammud jälle USA poole seadnud ning hetkel tegutsen selle nimel, et mul oleks tulemas üks äärmiselt võimas, edukas ja kogemuste rohke suvi. Asja juurde minnes, võtsin vastu otsuse suvel Ameerikasse raamatuid müüma minna. Kõik me oleme ju näinud Eesti filmi "Ameerika Suvi", kus paar õnnetut noorukit püüavad ühe katsumuste rohke suve läbi elada, kus neil juhtuvad paari kuuga kõik õnnetused, mis enamikul terve elu jooksul isegi ei juhtu.

Esimest korda tärkas huvi mineku vastu kaks aastat tagasi, kui minu väga lähedane sõbranna, Martina, teatas meile särasilmis oma minekust. Alguses ma olin üsna skeptiline kõige selle raamatumüügi suhtes, kuid mida aeg edasi, seda rohkem nägin silmmärkavalt Martina aregnut. Ta muutus avatumaks, enesekindlamaks, võtis elus uued sihid, seadis kõrgeid eesmärke, astus mugavustsoonist välja ning neid punkte võikski loetlema jääda. Muutus oli ühesõnaga meeletu! Kui Martina suvelt tagasi tuli, saime taas kokku ning kutsus mind ka raamatumüügist aimu saama. Üritasin kõigest väest kõrvale puigelda, kuna teadsin, et minust minejat nagunii ei oleks. Martina, tugev nagu ta on, veenis mu siiski kuulama tulema. Seal SW kontoris istudes, aasta oli siis 2017, tärkas minus väike sisemine tung siiski see seiklus ette võtta. Millegi pärast läks nii, et sellel hetkel oli minu minek üsna välistatud. Tammu oli sõjaväes ning pidi just suvel välja saama (kui ma oleks 3 kuuks USAsse siis pidanud minema) ja  samuti ostsin parasjagu korterit, mille võtmete üleandmine oleks toimunud juuni kuus. Ei tahtnud isegi kaaluda varianti, et lahkun sellisel hetkel mitmeks kuuks Eestist. Hinge põhja jäi see siiski kripeldama. Suvel avastasin pidevalt ennast mõtlemas raamatumüügile ning üritasin soovi minna alla suruda. Peas jooksid Merke (tüdruk, kes mulle Martinaga koos sellest rääkis) sõnad, et raamatumüügis loeb töökus, järjepidevust ja kõik sõltub vaid meist iseendist. Suvest sai sügis ning ühel õhtul mõte aina painas ja painas mind. Martina elu viis ta teises suunas ning raamatumüümine tuli kõrvale jätta. Otsustasin kirjutada enda vanale tuttavale Marthenile, kellega käisime 2013/14 USAs vahetusaastal.  Leppisime kokku kohtumise, kus ta tutvustas mulle uuesti lühidalt, mida see programm endast kujutas. Vaimustus minus aina kasvas. Sellele kohtumisele järgnes teine kohutumine.. ja kolmas .. ja nii kuni lugemine sassi läks. Iga kord sain sellist energiat ning kinnitust, et ma pean selle väljakutse vastu võtma. Ma armastan väljakutseid!


Päikest!
Birgitti.