Nädala kokkuvõte ja uus challenge

Vahel ma soovin, et mu päevas oleks 24-tunni asemel 48.. või siis vähemalt 30! Nii palju toredaid asju on, mida kõike tahaks teha jõuda. Hetkel käib see kõik une arvelt, kuid olukord ilmselt natukene muutub, kui oma pagari ameti maha panen.

Sel nädalal tegin nelja erineva inimesega approachi, iga kord oli enne minekut peas sada vabandust, miks võiks kohutumise ära jätta. Sain ise ka aru, et tegelikult oli mul lihtsalt hirm, millele ei tohi alluda. Esimene approach toimu esmaspäevasel SW meetingul, millest eelmises postituses juba kirjutasin.  

Kolmapäeval harjutasin mitme erineva inimesega tunnikese. Hommikul, enne kooli, saime Stimoga SW kontoris kokku, kus approachi harjutamisest ei tulnud midagi välja ning lobisesime tund aega raamatumüügist. Mul oli nii palju küsimusi, millele Stimo rõõmuga vastas. Nii põnev on teiste kogemusi ja läbielatut kuulata! Tunnike läks kähku ning pidin loengusse tormama. Loengust kihutasin TTÜsse, kus olime Markusega kohtumise kokku leppinud. Saime korralikult approachi harjutada. Mul on endiselt seda üsna ebamugav teha, kuid usun endiselt, et mida rohkem harjutada - seda mugavamaks muutub. Lahkusin sealt uue positiivse energiaga ning hunniku uute nippide ja nõuannetega. Jumal tänatud, et ma sellest kohtumisest suurest hirmust kõrvale ei hiilinud, nagu mitu korda peast läbi käis. 

Neljapäeval harjutasin hommikul Merkega ning õhtul Pauliga approachi. Mõlemalt sain jälle kuhjaga uusi väljendeid ja nippe, kuidas paremks saada ning kliente end mugavamalt tundma panna. Nad on ikka väga osavad.. mul tekib mõte, miks keegi peaks nii toredad inimesed üldse minema saatma. 

Reedel oli minu nädala viimane, kuid võibolla kõige kasulikum approach. Seekord Sandra Shmidtiga.   Tahtsin peas mitmeid kordi kõrvale põigelda ja harjutamise asemel koju kommi sööma minna - õnneks ma nii loll ei olnud. Vedasin end kohale ja tõesti äärmiselt tore ja kasulik oli. Õhtu tipphetk oli see, kui üks klappidega kutt mööda kõndis ja meile paar kiidusõna hõikas. Nad jäid Sandraga korraks rääkima ja mul käis peas klõks - see on ju see sama poiss (Hardo), kes mulle aasta tagasi Tabasalu metsas vastu jooksis ja lasteküla jaoks toetust palus! Ta vaatas mind alguses küll sellise näoga, et ma olen täiesti peast soojaks läinud, kuid mida rohkem ma rääkisn seda tuttavam talle lugu tundus. Ta kirjutas isegi mu nime üles, et mulle aasta pärast helistada ja raamatuid müüma kutsuda! Peale pikka otsimist leidsin talle telefonist isegi pildi, mille ta lasi mul teha kunagi! Siis meenus ka talle olukord ning nii tore taaskohtumise rõõm oli. :D Pärast tegime veel paarkoda läbi ning Sandra andis mulle nippe, mis temal on alati töötanud. Ta armas inimene oli nõus minuga järgmine nädal uuesti kokku saama ja kohe aja paika panema! Nii tänulik olen talle. Õhtul kodus andis Isku mulle uue listi nimesid, kellele helistada ja approachi harjutamine kokku leppida. Ta ikka hoolitseb selle eest, et ma võimalikult palju mugavustsoonist välja astuks (ma vihkan helistamist)... Mis on ainult positiivne :D ! 

Kokkuvõttes oli väga-väga tore ja arendav nädal. Kõne harjutan iga päev (tööl, autos, loengu ajal peas, õhtul kodus jne). Raske on hetkel muudest asjadest mõelda, tahaks ainult raamatumüügiga seotud asjadega tegeleda, 100% sellele keskenduda. Kahjuks või õnneks nii lihtne päris ei ole ja tuleb muud kohustused ka ära teha. Täna, pühapäeva õhtul, läksin peale tööd empsi ja issi juurde, sõime pastat ja kommi ja kohupiima magustoitu ning vaatasime raamatumüügi filmi (Ameerika suvi). Nii tore oli! :) 

PS! Viisa paberid on kõik viidud ning järgmine nädal toimub viisa vestlus. Peale seda saab hakata pileteid jahtima. :) 

Monday meeting - motivatsiooni puhang

Teate seda tunnet, kui olete koju jõudes rampväsinud, kuid õnnelik, kuna iga kasutatud minut oli samm eesmärkidele lähemale ning kvaliteetselt ära kasutatud. Igal juhul  sain täna üle pika aja palju positiivset energiat ning tibake eneseusku juurde. Peale viimaseid cycleid (rollimäng - müügikõne läbi mängimine) mõtlesin küll, kas keegi saab veel halvemini teha kui mina, kuid peale tänast tärkas minus väike lootusekiir, et varsti võib asja saada :) Igaljuhul ma alustan päeva algusest. 

Koolist ma pikemalt rääkima ei hakka, see on hetkel natuke teemaväline, kuid tiba enne loengu lõppu tormasin SW kontorisse - Nublu meetingule. Nimelt sain läbi Martheni Nublu vingu - ja suitsuanduritega tegutseva naise kontaktid, ta on samuti juba kogenud raamatumüüa. Täna kella viieks oli meil kohtumine kokku lepitud, kood vestluse ja veidi hirmuäratava testiga. Muretsesin küll natuke, kuna ei tahtnud sellist töövõimalust enne suve (!) kuidagi käest lasta. See onju ligilähedal sellele, mida suvel kolm kuud tegema pean. :) Lõpp hea kõik hea - vestlusel oli peale minu veel kaks poissi ja üks tüdruk, rääkisime kõik punktid läbi, tegime kiire testi ning tehtud ta saigi. Sain kutse õhtul toimuvale Nublu koosolekule. Ohverdasin peas oma vähesed unetunnid ning lubasin kohal olla. Kontorist tormasin ruttu Tallinna Ülikooli viisa pabereid viima. Nüüd on ka see mure kaelast ära ja teha on vaid järgmine nädal toimuv viisa vestlus. Siis saab hakata parimaid lennupileteid jahtima. :) 

Ajagraafik on tihe ning peale paberite viimist tuli kohe tormata raamatumüügi meetingule. Põrkasime Stimoga kokku ning saime muljeid vahetada. Lubas minuga cyclet mõni päev harjutada, mis on temas äärmiselt tore, kuna ma pole isegi tema tiimist! :) Ruttasime klassi, Helli juba ootas ja hoidis mulle kohta. Täna räägiti meile natuke USA koolisüsteemist, millega ma tänu vahetusaastale üpris kursis olin, ja approachist ehk kuidas ennast uksest sisse viisakalt saada. Nii tore oli! Sain kinnitust, et rääkida tuleb äärmiselt rahulikult, Õppisin, et iga vastuväitega tuleb alati alguses nõustuda ning siis öelda midagi, mis teda siiski paneks meelt muutma. Samuti ei tohi unustada silmsidet! Väga hea näide oli kahe posivahel kes paluvad tüdrukut tantsule. Üks poiss on ebakindel, kokutab ning vaatab maha, teine on sirge seljaga, selge diktsiooni ja enesekindla välimusega. Kui mõlemad tulevad tantsule kutsuma, pole vist raske arvata, kes mõned minutid hiljem tantsuplatsil jalga keerutab. Palju harjutamist ja üdini selge müügitekst on kõige alus - Isku ütles mulle hästi, et tekst peaks olema nii peas, et suudaksin seda kasvõi tagurpidi öelda. 

Tänase meetingu vahepeal oli 30 minutit kõne harjutamise aega. Soovitati valida kõige hirmuäratavam kodanik ning temaga läbi teha. Viskasin ruttu enda algse plaani Stimoga harjutada peast ning läksin ruumi kõige kurjema näoga kiilaka noormehe juurde. Hiljem muidgui sain aru, et ta on tänase õhtu peaeisneja :):).. Igal juhul tegin hea valiku. Esimest korda suutsin kogu teksti 3 korda ette kanda. Sain aru, et pean rohkem silmsidet hoidma, rahulikumalt rääkima ning mis kõige olulisem - ei tohi tühjast-tähjast lobisema jääda, vaid kohe esimesel võimalusel müügikõne juurde naasta! Samuti andis lugupeetud Markus Kitsing hüva nõu, et igal võimalusel ürita alati maha istuda ning tooteid tutvustada. Samuti soovitas ta maast koti haarata alles pärast lause lõpetamist, mitte poole lause pealt. :) Ühesõnaga sain väga palju targemaks! Pärast 1.5h meetingut oli mul tund aega Nublu koosolekuni. Õnneks olid teised kaks first yeari - Sander ja Andreas - ka kohal. Istusime maha, tegelesime natuke oma asjadega ja rääkisime juttu. Sain teada, et enamikul pole müügitekst veel peas, et ma ei peaks üldse muretsema. :D 

Kokkuvõttes - olen väga põnevil!! :) 

Viisa taotlus

Vot see oli üks pikk aeganõudev protsess. Ma kujutan ette, et mu isa avas shampuse selle peale , kui ma 4-5 tundi hiljem nende juurest lahkusin. Vaatamata sellele, et meile oli kõik step-by-step lahti kirjutatud, oli minu peas vahepeal ikkagi paras kaos. Erinevad koodid, erinevatelt lehtedelt mille olemasolu ma enam ei mäletanud, ajasid pea korralikult sassi. Suurest ahastusest haarasin juba telefoni, valisin Kaido numbri (kes meile juhendi kokku pani), et talle paar küsimust esitada, mille ma hiljem lehelt üles leidsin. Õnneks ta mu kõnele ei vastanud... Ühe lahtri suutsin ikkagi valesti täita, kuid Marthen arvas, et vast pole hullu. Lõpp hea - kõik hea, sain viisa tehtud ja makstud ning nüüd on vaja kogu paberihunnik esmaspäeval Ülikooli viia ning viisa aega ootama jääda. 

Kodus hakkasin teistele SW manageridele närvidele käima, et kes viitsiks minuga cycelit (müügikõne) harjutada. Mõned inimesed sain, nüüd tuleb veel ühine aeg leida. :) 

Esimene cycle ehk sissejuhatuse praktika

Täna, 15.02.2019, tegin oma esimese "cycle" ehk siis läksime Möllitsaga SW kontorisse, kus tegime n.ö rollimängu. Möllits mängis ema-isa (vastavalt olukorrale), mina olin raamatumüüa. Varasemalt olin kõne kas üksina ise endale ettekandud, kõvahäälega toas harjutanud või lihtsalt mõttes korranud. Hoopis midagi muud on olukorda reaalselt läbi proovida. Esimese kolme sekundiga jooksis mõte kinni ja midagi peale "eeee" suust välja ei tulnud. Asi muutus natukene paremaks, kui Möllitsaga rollid vahetasime ja tema n.ö Bookmani rolli astus. Uskumatult hästi oskas käituda ning sõnu valida. Selle asemel et ameerika ema käest uurida, kas ma tohin teile ruttu näidata,  peaks hoopis koti haarama, jalgade pühkimise liigutust tegema, pastakaga ukse poole näitama, samal ajal ise pastaka suunas vaatama ja küsima "kas lähme istume kuskile sinna". Alguses ei saanud ma täpselt aru, miks see kõik nii oluline on, kuid hiljem sain aru et Möllitsal on õigus - inimesed kutsuvad sind palju suurema meelega sisse, kui vaatad silmadega kaugusse (tuppa), mitte ei vahi neile pingsalt otsa, tekitades neis rünnatava ohvri tunde.
Tänu harjutamisele sain aru, et müügiteks on A ja O, see peab olema unepealt selge. Kliendid ajavad pidevalt mõtted mujale ning tulevad lagedale ootamatute küsimustega. Nad tuleb alati rahulikult ära kuulata, vastata ning siis sujuvalt müügiteksti juurde tagasi minna. Igastahes peal harjutamist tekkis küll mõte, et kes see loll minu käest neid üldse ostaks.. Kuid ei, mul on veel aega ning juba käin neljale managerile närvidele, et millal me võiks harjutada. Õnneks suveni on veel mõned kuud aega. :)
Õhtul oli Lisbethi juures istumine. Alguses sõime, siis tutvustati meile natuke raamatuid ning hiljem rääkisime niisama juttu. Põhiliselt uurisime Martheni, Lisbethi ja Möllitsa eelmiste suvede muljeid. Nii äge oli kuulata. Seiklusi peaks palju tulema ning kohtame kindlasti nii äärmiselt toredaid kui ka puhta napakaid kliente. Raamatutest sain veel parema ülevaate, midagi nii head ja geniaalset on raske leida. Mu lemmikud olid matemaatika, ajalugu ja keemia.  Matemaatikas on iga uue teema juures kõrval suunav märguande kast, mis aitab sul vanu, äraunustatud teemasid kohe üles leida. Näiteks kui murdude korrutamisel, peab kõigepealt korrutamist oskama, siis õpikus suunaks nurgas olev kastike korrutamise õpetuse leheküljele. Ajaloos on kõik ära organiseeritud. Esimese maailmasõja kõik suuremad sündmused on ühele leheküljele ajalises järekorras ära märgitud. Mõtle millise ülevaate nii saab! Viimasena siis keemia, kus on kõige tüütum Mendelejevi tabel äärmiselt lihtsaks tehtud. Ühel leheküljel on kõik ainete seletused ning samuti kiirendavad otsimist erinevad värvid. Ühesõnaga on need raamatud geniaalsed! Laste omad meeldivad mulle siiani niiväga, et tahaks ise neid osta. Küsimuste-vastuste raamatud on parimad. Seal esitatakse küsimusi ning lähedalt leiab ka vastuse. Näiteks kas teate miks on flamingod roosad? Kui ei, võite minu käest küsida. :D 

Martheni uus väljakutse

Mõned päevad tagasi, selle nädala pc-l, andis Marthen mulle esimest korda üsna ebamugava ülesande. Ülesande eesmärk oli mind sundida mugavustsoonist välja astuma ning kogeda seda, kui paljud inimesed tegelikult sinu pakkumistest keelduvad. Nimelt pidin Exceli tabelisse kirja panema 10 nime, kellest pooltele pidin helistama ning teisele poolele võisin kas kirjutada või näost näkku rääkida. Helistamine tundus ebamugavuse tipp - vabal ajal väldin helistamist igal võimalusel ... Oleksin tahtnud kogu hingest ülesandest keelduda ning tuhat vabandust ette laduda, miks mitte seda teha. Õnneks minu targem väike hääleke ei lubanud seda teha. Kasutan ära igat võimalust, mis mind suvel tugevamaks võiks teha. Viskasin ruttu sinna 10 nime, mis ma enamus muidugi hiljem ära muutsin... Martheni ülesandel oli ka väga - VÄGA suur boonus - motiivaator.. nimelt kui nendest kümnest inimesest saan reaalselt kohale vähemalt viis, siis ta teeb mulle USAs Cheesecake Factorys (!!! Mu lemmik koht !!!) full õhtusöögi/ lõuna välja, alustades siis pearoast ja lõpetades meeliülendava juustukoogiga! Peale seda ma enam ei mõelnud, vaid otsustasin tegutsema hakata. Esimesena tegin kõned - väiksest peale sisse jäänud komme enne kõige ebamugavamad/ raskemad asjad ära teha. Edasi läks lihtsaks, sain kirjutada ja oma kokutavat häält varjata. 
Minu VÄGA suureks üllatuseks sain 10st 9ga aja kokku lepitud. Täna (10.02.19) toimus esimene meeting, tulijaks oli armas Gerdel. Väga-väga tore oli! Tahaks ka sellist suhtlemis oskust nagu Marthenil.. Väga tore oli. Homme on plaanis Keiti ja Rebeka, teisipäeval Johanna ja ning nädala lõpu poole Marion, Kert, Marii, Mammu ja Jux.  Väga loodan, et läheb hästi ja vähemalt viis neist veab ennast kohale. :D Pooled ei tea, et nad oma tulekuga aitavad mind mu ideaalsemale tasuta lõunale aina lähemale. 

Homme on ka meie igaesmaspäevane meeting! Mu lemmik õhtud. :)