Algus

Üle nelja aasta olen ennast taas blogi postitust kirjutamas leidnud. Seekord olen oma sammud jälle USA poole seadnud ning hetkel tegutsen selle nimel, et mul oleks tulemas üks äärmiselt võimas, edukas ja kogemuste rohke suvi. Asja juurde minnes, võtsin vastu otsuse suvel Ameerikasse raamatuid müüma minna. Kõik me oleme ju näinud Eesti filmi "Ameerika Suvi", kus paar õnnetut noorukit püüavad ühe katsumuste rohke suve läbi elada, kus neil juhtuvad paari kuuga kõik õnnetused, mis enamikul terve elu jooksul isegi ei juhtu.

Esimest korda tärkas huvi mineku vastu kaks aastat tagasi, kui minu väga lähedane sõbranna, Martina, teatas meile särasilmis oma minekust. Alguses ma olin üsna skeptiline kõige selle raamatumüügi suhtes, kuid mida aeg edasi, seda rohkem nägin silmmärkavalt Martina aregnut. Ta muutus avatumaks, enesekindlamaks, võtis elus uued sihid, seadis kõrgeid eesmärke, astus mugavustsoonist välja ning neid punkte võikski loetlema jääda. Muutus oli ühesõnaga meeletu! Kui Martina suvelt tagasi tuli, saime taas kokku ning kutsus mind ka raamatumüügist aimu saama. Üritasin kõigest väest kõrvale puigelda, kuna teadsin, et minust minejat nagunii ei oleks. Martina, tugev nagu ta on, veenis mu siiski kuulama tulema. Seal SW kontoris istudes, aasta oli siis 2017, tärkas minus väike sisemine tung siiski see seiklus ette võtta. Millegi pärast läks nii, et sellel hetkel oli minu minek üsna välistatud. Tammu oli sõjaväes ning pidi just suvel välja saama (kui ma oleks 3 kuuks USAsse siis pidanud minema) ja  samuti ostsin parasjagu korterit, mille võtmete üleandmine oleks toimunud juuni kuus. Ei tahtnud isegi kaaluda varianti, et lahkun sellisel hetkel mitmeks kuuks Eestist. Hinge põhja jäi see siiski kripeldama. Suvel avastasin pidevalt ennast mõtlemas raamatumüügile ning üritasin soovi minna alla suruda. Peas jooksid Merke (tüdruk, kes mulle Martinaga koos sellest rääkis) sõnad, et raamatumüügis loeb töökus, järjepidevust ja kõik sõltub vaid meist iseendist. Suvest sai sügis ning ühel õhtul mõte aina painas ja painas mind. Martina elu viis ta teises suunas ning raamatumüümine tuli kõrvale jätta. Otsustasin kirjutada enda vanale tuttavale Marthenile, kellega käisime 2013/14 USAs vahetusaastal.  Leppisime kokku kohtumise, kus ta tutvustas mulle uuesti lühidalt, mida see programm endast kujutas. Vaimustus minus aina kasvas. Sellele kohtumisele järgnes teine kohutumine.. ja kolmas .. ja nii kuni lugemine sassi läks. Iga kord sain sellist energiat ning kinnitust, et ma pean selle väljakutse vastu võtma. Ma armastan väljakutseid!

Päikest!

Birgitti.