Vahel ma soovin, et mu päevas oleks 24-tunni asemel 48.. või siis vähemalt 30! Nii palju toredaid asju on, mida kõike tahaks teha jõuda. Hetkel käib see kõik une arvelt, kuid olukord ilmselt natukene muutub, kui oma pagari ameti maha panen.
Sel nädalal tegin nelja erineva inimesega approachi, iga kord oli enne minekut peas sada vabandust, miks võiks kohutumise ära jätta. Sain ise ka aru, et tegelikult oli mul lihtsalt hirm, millele ei tohi alluda. Esimene approach toimu esmaspäevasel SW meetingul, millest eelmises postituses juba kirjutasin.
Kolmapäeval harjutasin mitme erineva inimesega tunnikese. Hommikul, enne kooli, saime Stimoga SW kontoris kokku, kus approachi harjutamisest ei tulnud midagi välja ning lobisesime tund aega raamatumüügist. Mul oli nii palju küsimusi, millele Stimo rõõmuga vastas. Nii põnev on teiste kogemusi ja läbielatut kuulata! Tunnike läks kähku ning pidin loengusse tormama. Loengust kihutasin TTÜsse, kus olime Markusega kohtumise kokku leppinud. Saime korralikult approachi harjutada. Mul on endiselt seda üsna ebamugav teha, kuid usun endiselt, et mida rohkem harjutada - seda mugavamaks muutub. Lahkusin sealt uue positiivse energiaga ning hunniku uute nippide ja nõuannetega. Jumal tänatud, et ma sellest kohtumisest suurest hirmust kõrvale ei hiilinud, nagu mitu korda peast läbi käis.
Neljapäeval harjutasin hommikul Merkega ning õhtul Pauliga approachi. Mõlemalt sain jälle kuhjaga uusi väljendeid ja nippe, kuidas paremks saada ning kliente end mugavamalt tundma panna. Nad on ikka väga osavad.. mul tekib mõte, miks keegi peaks nii toredad inimesed üldse minema saatma.
Reedel oli minu nädala viimane, kuid võibolla kõige kasulikum approach. Seekord Sandra Shmidtiga. Tahtsin peas mitmeid kordi kõrvale põigelda ja harjutamise asemel koju kommi sööma minna - õnneks ma nii loll ei olnud. Vedasin end kohale ja tõesti äärmiselt tore ja kasulik oli. Õhtu tipphetk oli see, kui üks klappidega kutt mööda kõndis ja meile paar kiidusõna hõikas. Nad jäid Sandraga korraks rääkima ja mul käis peas klõks - see on ju see sama poiss (Hardo), kes mulle aasta tagasi Tabasalu metsas vastu jooksis ja lasteküla jaoks toetust palus! Ta vaatas mind alguses küll sellise näoga, et ma olen täiesti peast soojaks läinud, kuid mida rohkem ma rääkisn seda tuttavam talle lugu tundus. Ta kirjutas isegi mu nime üles, et mulle aasta pärast helistada ja raamatuid müüma kutsuda! Peale pikka otsimist leidsin talle telefonist isegi pildi, mille ta lasi mul teha kunagi! Siis meenus ka talle olukord ning nii tore taaskohtumise rõõm oli. :D Pärast tegime veel paarkoda läbi ning Sandra andis mulle nippe, mis temal on alati töötanud. Ta armas inimene oli nõus minuga järgmine nädal uuesti kokku saama ja kohe aja paika panema! Nii tänulik olen talle. Õhtul kodus andis Isku mulle uue listi nimesid, kellele helistada ja approachi harjutamine kokku leppida. Ta ikka hoolitseb selle eest, et ma võimalikult palju mugavustsoonist välja astuks (ma vihkan helistamist)... Mis on ainult positiivne :D !
Kokkuvõttes oli väga-väga tore ja arendav nädal. Kõne harjutan iga päev (tööl, autos, loengu ajal peas, õhtul kodus jne). Raske on hetkel muudest asjadest mõelda, tahaks ainult raamatumüügiga seotud asjadega tegeleda, 100% sellele keskenduda. Kahjuks või õnneks nii lihtne päris ei ole ja tuleb muud kohustused ka ära teha. Täna, pühapäeva õhtul, läksin peale tööd empsi ja issi juurde, sõime pastat ja kommi ja kohupiima magustoitu ning vaatasime raamatumüügi filmi (Ameerika suvi). Nii tore oli! :)
PS! Viisa paberid on kõik viidud ning järgmine nädal toimub viisa vestlus. Peale seda saab hakata pileteid jahtima. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar