Teine nädal

Teine nädal oli raske aga tore, kuna sain korralikult iseloomu kasvatada. Kui öeldakse et raamatumüük on nagu maraton, siis nii see100% ka on. Ainuke vahe võibilla , et maraton kestab kolm kuud. Kes on jooksnud, siis teab seda tunnet 30-37 km vahel, vot täpselt selline tunne on iga nädala keskel. Pühapäevad on need akudelaadimise päevad, mis annavad palju jõudu ja positiivsust uueks nädalaks ja tänumillele on ilmselt suve palju lihtsam üle elada. 

See nädal hakkasin kirja panema asju, mida ma hästi teen. Proovin ainult sellele keskenduda ja edasi liikuda ja maksimumi anda. 😀 neljapäeval sain Marthenit followma minna, mis andis palju motivatsiooni juurde. Reedel läksin uue hooga tööle, lubasin et ei mõtle peas kui halvasti ma midagi teen vaid hakkan rohkem sellele keskenduma mis hästi on. Toimis, kohe hommikul sain kliendi, kes ostis full skwidsi paki. :) ülejäänud päeva jooksin selles kõrbe kuumjses, kohtasin ainult toredaid inimesi japäev oli tore! :) mu lemmikinimesed on need kes ütlevad et nad ei saa rääkida kuna neil on kõne pooleli ja siis näen et neil on youtube lahti... 😀turf hakkab ka üha kaugenale jääma, nüüdseks sõidan kuskil 45-50 minutit tööle. Loodetavasti saan auto pühapäeval. Kell 8 kn juba 30 kraadi ja higi voolab. Aga laupaev oli tore. Kohtasin nii palju lahedaid peresid. Tootasin uhte tänavat mis oli täpselt nagu meeleheitel koduperenaistes, kõik naised teadsidnüksteist. Teises päevapooles töötasin väga vaest ala, kus uksed olid katki ja aknad kildudeks. Väga põnev oli :D koik pakuvad vett, jooksevad lausa jargi. Pluss laupaäeval oli garaazimüük paljude kodudes ehk inimesed ei saanud ära põgeneda kui ma oma bookbagiga sinna tormasin hehe 😀úlde kohtasin palju lahedaid inimesi.istusin perega kes di kasuta ühtegi vitamiini ega rohtu pluss nende majas polnud ühtegi nutisesdet. Lapsed olid nii rahul. Siis raakisin hiina paariga, kus mees ja naine olid mõlemad kõrval aga vabanduseks tuli naise poolt ikka et peab husbandiga arutama. Siis kohtasin nii lahedat lastega pere kus isa jooksis koos poegadega mööda tuba ringi samalajal kui mom raamatuid minult ostis. 😀 ja munlemmikmolukorrad on need kui hakkad õues perele raamatuid tutvustama ja siis tuleb mi gi undava puhuroga tänavakoristaja ja tiirutab maja ees edasi tagasi 20 minutit, pere ei saa sõnaginaru, ma olen minestamise äärel suurest pingutusest et kõvasti rääkida, raamatut hoida j aseda 45 kraadiat kuumjst taluda. Olen enamasti lihtsalt ära läinud, kui sisse ei soovita minna. Ja no need hiinlased, nendega on kõige keerulieem. Ükspere arvab siiamaani, et maolen euroopast tulnud õpetaja kes üritab teenust pakkuda ja neile koju òpetama minna. Misiis et selgitasin neile 25 minutit, kuidas need raamatut tulevad koju neile ja ma lähwn minema teise linna. 

Fun story ka siia lõppu. Laupäeviti on see päev kus käime nendes majades, kus teame et onnlastega pered ja töötame nö vana ala. tegin oma kaks uut turffi ära ja viimase tunni otsustasin enda kõige esimest turffi veel üle töötada. Kaks eximest koputust öeldi et nad ei soovi raamatuid, enne kui ma midagi isegi öelda suutsin. Maisaanud aru kust nad teavad, et ma üldse raamatuid müün. Läksin siis edasi, nägin et üks mom istub õues ja seal pidi pere olema, keda nagunii tahtsin külastada. See naine ütles sama asja. Küsisin siis kuidas ta teab et ma raamatuid üldse müün ...ja tuleb välja et sellel küla. Siin on facebooki gruop kus nad igast kõmu levitavad ning täpsemalt siis on minust selle küla kuulsus saanud. Kõik kirjutavad seal kuidas tüdruk suure koti ja rattaga käib ukselt uksele ja et ma olevat lapsori tegelikult. Kõik kes mind nevad peaksid kohe politsei kutsuma. Pidinära minestama kui seda kuulsin ja see algaelt tõsine mom irvitas järgmised 10 minutit selleüle. Tema võttis seda naljaga aga selliseid saikosi on siin ikka palju ja ma olen tõesti úllatunud. Ei julgenud enam viimased 30 minutit kuskile selles külas koputada.. 😀